KÕIK VALIMA!

Ma pole siin blogis veel jõudnud rääkida millestki, mis osasid jätab täiesti külmaks ja teisi sütitab – poliitikast. Põhjus selleks on väga otsene, sest täna algas(id) demokraatia pidupäev(ad) 2019. aasta riigikogu valimiste e-hääletusega, mille tulemusena saame nii uue riigikogu koosseisu kui ka valitsuse neljaks järgnevaks aastaks.

Minu käest küsitakse väga sageli nõu ja arvamust sellel teemal. Olen küll ühe erakonna liige, kuid soovin siinset postitust jätta võimalikult neutraalseks. Ma ei ütle otseselt, kelle poolt hääletada, aga ma püüan välja tuua mõned aspektid, millele korra enne valiku tegemist võiks mõelda. Võib-olla on abiks neile, kes on poliitikast väga kaugel ning soovivad teada, mida huvitavat on öelda inimesel, kes näinud poliitikategemist neli aastat lähemalt ja on hariduselt selle valdkonna inimene.

Muide olen kindel, et minult ei saa ära võtta ei bakalaeureuse- ega magistrikraadi, nagu viimasel ajal mõnele riigikogusse pürgijale on ohuks saanud. Võin käe südamele panna ja öelda, et pole plagieerinud ei bakalaeureusetööd riigiteadustes ega magistritööd haldusjuhtimises, vaid teinud need enda higi ja verega, ausalt ja südamega. Võite mind usaldada, kui siiski erialane süvaanalüüs jäägu teiseks korraks, täna on eesmärk kirjutada hästi lihtsas keeles ja olla kõigile arusaadav. 

MIKS MINNA VALIMA?

Minu arvates on kõige halvem otsus valima mitte minna ehk jääda hääletuks. Ometi väga paljud inimesed ei näe põhjust valima minna.

Ühe põhjusena ollakse üsna sageli lihtsalt poliitikas pettunud, mis muide ei ole eriti haruldane ka teistes riikides. Pettumuse põhjuseks on tavaliselt avastus, et lubadusi ei viida sajaprotsendiliselt ellu. Tegelikult ei saada aru Eesti poliitilisest süsteemist ja näiteks sellest, et koalitsioonilepe on suur kompromiss – valimiseelseid lubadusi ei saagi sajaprotsendiliselt ellu viia. Seda pettumust aitaks ehk kõige paremini ennetada senisest suurem ühiskonnaõpetuse osakaal õppekavades. Vilistlasi see ei päästa, aga tulevast põlvkonda küll. Seega ei tasu olla pettunud poliitikas, vaid tuleks teha kõigele vaatamata parim valik ja loota, et Sinu valitu pääseb valitsusse oma agendat läbi suruma. Viimane tegevus eeldab ka järjepidevat ja rasket tööd. Lootus pole lollide lohutus, vaid sureb viimasena 🙂

Teiseks ei leita tihti meeldivat erakonda või kandidaati. Ausalt öeldes ka mina arvasin kunagi nooremana, et pole ühtegi erakonda, mille kõik juhtivad liikmed mulle 100% meeldiksid. Hiljem sain aru, et see oli väga naiivne ootus ja see on ebaõiglane nende tublide liikmete suhtes, kes pole näiteks ühegi skandaaliga hakkama saanud ning teevad oma tööd suure südamega. Seega igas erakonnas on mustemaid lambaid, aga see ei tähenda, et tervet erakonda peaks maha kandma. Keskendu nendele, kes Sulle meeldivad ning toeta ikkagi oma lemmikute inimeste erakonda, kuigi need konkreetsed lemmikud ei pruugi kandideerida Sinu valimisringkonnas. Lõppkokkuvõttes jõuab kaudselt Su hääl ka lemmikutele. Kõik oleneb sellest, mitmendal kohal Sinu lemmik erakonna valimisnimekirjas paigutub.

Kolmandaks ollakse lihtsalt apaatsed poliitika suhtes. Olen kohanud ka inimesi, kes ei vaata uudiseid seepärast, et seal on liiga palju negatiivsust, rääkimata siis poliitikast. Muidugi peaksime kõik elama võimalikult positiivses foonis, aga kord nelja aasta tagant käia riigikogu, kohalike omavalitsuste või europarlamendi valimistel ei tohiks olla suur hüpe sellesse konfliktsesse maailma, vaid igati normaalne harjumus. Me ei saa olla täiesti apaatsed end ühiskonnast välja lõigates, sest igaühel on vähemalt mingi teema, mis ennast või oma pere mingil moel puudutab. Isegi, kui Sulle ei meeldi poliitika laiemalt, siis ilma selleta paraku ei saa. Riigi juhtimisse on vaja saata oma rahvaesindajaid, et nad saaksid teha selle raske töö Sinu eest.

Vaatame lähemalt, mis aspektid võiksid aidata Sul jõuda õige valikuni.

1. PÕHIVÄÄRTUSED

Kõik algab väärtustest, nendest on ka viimastel aastatel ühiskonnas pidevalt juttu olnud. Näiteks Sulle võib tunduda mõni poliitik või tema plaan üsna sümpaatne, kuid tegelikult toetades tema erakonda, võid riivata enda jaoks mõnda väga olulist väärtust. Ma tunnistan ausalt, et olles ise ühe erakonna liige, pooldan ka neid väärtusi, kuid ma tahaks toetada ka mõnda üksikut väärtust teisest erakonnast. Seega ma pean otsustama, missuguses erakonnas on neid minu jaoks olulisi väärtusi kõige enam.

Ei hakka siinkohal välja tooma väärtuste klassifikatsiooni, sest arvan, et igaüks teab, mis on talle igapäevaselt olulised väärtused. Näiteks mulle on olulised ökoloogilised (looduskaitse, loomade õigused), eetilised (headus, moraalsus), õigluse (õiguspärasus, seaduslikkus), usulised ja vitaalsed väärtused (tervis). Seega ma pean leidma erakonna ja kandidaadi, mis kõige paremini neid väärtusi esindaks. Keeruline on siis, kui üks kandidaat seisab suurepäraselt näiteks moraalsete väärtuste eest, kuid ei hooli näiteks loomade õigustest. Kuna väärtusi on raske pingeritta panna, siis eelistan pigem leida kandidaati, kes seisaks mõlema väärtuse eest – ja nii see valikuvõimalus paraku väheneb. Kusjuures loomade õiguste puhul on tehtud häid spikreid, mis valija elu tunduvalt lihtsustavad. Näiteks on olemas loomade kompass ja pilt loomadega seotud hääletustest on samuti heaks spikriks.

2. KOMPETENTS

Lisaks väärtustele tuleks vaadata erakonna “pinki” ehk kui palju kompetentseid inimesi seal päriselt on. Poliitikasse on vaja ühelt poolt kirjut seltskonda, mis esindaks mitmekülgselt meie rahva mitmekülgsust, kuid samas on äärmiselt oluline, et need inimesed oleksid päriselt haritud, kompetentsed, intelligentsed ja kogenud ka avalikus sektoris. Mõelgem, kas populaarne sportlane, kes otse eetris ei tee vahet astmelisel ja propotsionaalsel tulumaksusüsteemil ikka sobib poliitika kujundajaks? Mida tal on sisendina pakkuda peale sporditeemade? Muidugi ei saa üldistada, sest kindlasti on tublisi sportlasi, kes lisaks trennitegemisele on ka koolipinki jõudnud ning nende sisend on ka märgatavalt sisulisem. Minu kogemus aga näitab, et haritud valdkonnaspetsialistid on üldiselt kompetentsemad ja aktiivsemad poliitikakujundajad.

3. ERAKONDADE PROGRAMMID

Kompetentsusega tihedalt seotud on valimisplatvormid. Soovitan lugeda erakondade valimisporgramme, mis on leitavad erakondade kodulehtedelt. Tuleks vaadata just selle pilguga, kas erakond suudab katte terve Eesti elu probleemistikku või tegeleb kitsamalt vaid mõne teemaga. Programmide kvaliteet sõltub suuresti sellest, kes osalesid töögruppides ja kui palju eksperte kaasati.

Kompetentsust ilmestab näiteks, kuivõrd utoopilised või realistlikud on erakondade valimislubadused. Rahandusministeerium avaldas just erakondade erinevate lubaduste maksumused, tegi just arvutused ise ära, et valija saaks hea ülevaate. Suurim üldistus oli see, et kõige ebarealistlikumad on need erakonnad, kes pole varem valitsusvastutust kandnud. Ühelt poolt me küll tahaksime värskust poliitikasse, aga seejuures võiks säilida kaine realistlik mõtlemine. Ilusat elu lubada oskavad kõik, aga kõige olulisemad küsimused ongi kulude katteallikad ja riikliku halduspoliitika kui terviku nägemine.

Ideaalis võiksime jõuda nii kaugele, et võidab parim, sisuliseim ja kõige jätkusuutlikum programm, mitte suurem nänni jagaja. See eeldab ühiskonna liikmete huvi lugeda programme ja oskust neid kriitiliselt hinnata. Aega muidugi ka, kui seda napib, siis ERR valijakompassi küsimustiku täitmine peaks aitama leida seda õiget päris hästi.

4. POLIITILINE IDEOLOOGIA

Äärmiselt oluline on määratleda enda maailmavaade, mis mõnel juhul on tegelikult seotud väärtustega. Eesti erakondade ideoloogiline skaala on muidugi ajas muutunud. Nagu ka mujal maailmas, on Eestiski tendents suurematel erakondadel liikuda rohkem tsentrisse, et laiapõhjaliselt pakkuda kõigile midagi.

Politoloog Martin Mölder on hästi kokku võtnud Eesti poliitilise maastiku muutumise. Poliitikast kaugele jäänud inimesele selgituseks, et lihtsustatult tähistab vasak-paremskaala siis majanduspoliitilist vaadet, kus vasakpoolsed pooldavad riigi suuremat sekkumist, kõrgemaid makse ja suuremat ressursside ümberjagamist. Parempoolsed seevastu peavad oluliseks madalaid, ühetaolisi makse ning riigi rolli minimeerimist. See on aga klassikaline määratlus, tegelikkuses on pilt palju kirjum. Täpsemalt annavad ülevaate ideoloogiatest taaskord erakondade koduleheküljed.

5. TÕELINE OLEMUS

Siim Kallas ütles Edgar Savisaare elu kajastanud filmis tabavalt, et üldjuhul on väga andekad tipp-poliitikud tegelikult üsna keerulised ja konfliktsed isikud. Minu kogemuse põhjal see vastab küll tõele mingis ulatuses. Minu väärtustega ei lähe näiteks kokku aga poliitikud, kelle tegelik olemus nii-öelda kaamera taga on taunimist väärt. Isiklikult ma eelistan valida inimesi, kes lisaks kompetentsusele omavad ka sotsiaalset intelligentsust (oskust teistega sõbralikult suhelda) ning interpersonaalne intelligentsus (empaatiavõimet, oskust mõista teiste vajadusi). Poliitik, kes suhtub enda ümber olevatesse inimestesse lugupidamatult, ei vääri saada valituks. Sellisel viisil lüheneb see valiku “pink” tunduval määral, kuid minu arvates on riigijuhtimise juurde vaja tuua sõna otseses mõttes rohkem päriselt häid inimesi.

Keeruline on aga see, et kuidas me saame teada ühe või või teise poliitiku tõelist olemust. Siinkohal võin Teid natuke huvi korral aidata, kui mulle kirjutate – olen väga aus. Ilmselt on abi ka sellest, kui oma lemmikuga ühendust võtate või tema live esinemist jälgite (nüüd on ilmselt hilja).

6. AUSUS

Just nende valimiste eel on veel rohkem esile kerkinud aususe aspekt. Siinkohal peab kiitma ajakirjanikke, kes püüavad valetajaid vahele võtta. Näiteks õnnestus see edukalt Vakra plagiaadiskandaali puhul. Igaüks saab vaadata videointervjuud, kus pole eriti kahtlust, et poliitik ei ole aus. Minu arvates selliseid videoreportaaže peaks rohkem olema, sest need on vahetud ja ei anna ajakirjanikele nii palju eksimisruumi.

Samas soovitan olla ajakirjanike suhtes väga kriitiline, sest vahel võivad nende hinnangud olla kaugel reaalsusest. Näiteks, kui töötasin riigikogus nõunikuna ja kuulasin pühapäeval Raadio2 saatest “Olukorrast riigis” härra Lobjakase fantaseeringuid sellest, mis minu erakonnas või fraktsioonis toimub, siis üldjuhul sain kõhutäie naerda ja imestada inimfantaasia üle. Inimene, kes asjast midagi ei tea, on aktiivne arvama ja oletama väga enesekindlalt. Vahel ikka imestan, kuidas üldse nii erapoolikud ajakirjanikud nii palju eetriaega saavad. Rohkem erapooletut ja asjatundlikku analüüsi ootaks. Ausate poliitikute avastamine eeldab ka ausat ajakirjanduslikku käsitlust.

6. TÖÖKUS

Oma kogemuse põhjal võin öelda, et on nii laisemaid kui ka ülitöökaid rahvasaadikud. Mulle sümpatiseerib inimeste kohusetundlikkus ja usinus väga. Delfi avaldas riigikogu liikmete aktiivsuse statistika, millega soovitan tutvuda. Samas osa tööst on suuresti nähtamatu, kuskil pole registreeritud poliitiku töötunnid enda kabinetis, ka kohtumiste kohta pole täpset statistikat. Seega antud statistika annab edasi vaid osa reaalsusest. Igal juhul võiksime riigikokku valida aktiivsed ja töökad inimesed.

KAS PERFEKTNE POLIITIK ON ÜLDSE OLEMAS?

Minu perfektse poliitiku ideaalmudel on kõrgete standarditega, seega tuleks arvestada, et lõppkokkuvõttes on ka poliitikud inimesed, kes teevad samuti vigu. Siiski on üks väga oluline omadus vigade tunnistamine ja ideaalsuse poole pürgimine.

Oma nõuniku töös kohtasin palju kodanike viha poliitikute suhtes, mis esmalt oli hirmuäratav, kuid hiljem harjusin (kahjuks) ära. Meedias on viha teema viimasel ajal rohkem käsitletud, mis on väga tore edasiminek. Ühelt poolt on suurimad lausvihkajad psühholoogide sõnul sellised natuke ise hullud inimesed, kel endal midagi elus pahasti. Eriti aktiviseerub vihakõnede arv muide täiskuu ajal. Teisalt kohtab ka inimesi, kes suudavad küll ilma sõimamiseta rääkida, kuid kelle foon on selgelt negatiivne. Neil on poliitikutest kujunenud kindel nägemus, et kõik poliitikud on valelikud, suutmatud, rumalad jne.

Ma tahan öelda seda, et poliitiku töö ei ole lihtne, kaugeltki mitte. Ma ei tea, kuidas praegune peaminister jõuab rongides ja mujal meeneid jagada, kuid olen päris kindel, et sisuliste ministrite töö tuleb suuresti eraelu arvelt. Riigikogu liikmetel on küll rohkem paindlikkust oma töös, kuid ka üks tõeline tubli rahvasaadik on ikka pidevalt rakkes. Riigikogu liikmete suur osa tööst toimub komisjonides ja erinevates töögruppides, kohtumistel, esinemistel, visiitidel, vaid väike osa aga suures riigikogu saalis. Seejuures Eesti on üks väheseid riike, kus saadikutel puuduvad 100% isiklikud abid, mis suurendab saadikute koormust veel enam. Lisaks sellele kaasneb riigikogu liikme tööga pidev tähelepanu ja hukkamõist, sageli isegi põhjendamatu kriitika meedias. Seni kuni oled lihtsalt sportlane, muusik või näitleja, oled ikka üsna armastatud. Kohe kui sisened poliitikasse, oled vihaobjekt. Vaatamata sellele saab iga saadik ise valida, kui tubli ta on. Selle sama saadiku valid aga SINA!

KOKKUVÕTE

Kokkuvõttes tahan öelda, et valima peab kindlasti minema, aga enne peaks võtma hetke, et aru saada, kes Sinu väärtusi kõige paremini esindab, kui aus ja empaatiavõimeline ta on, missugust kompetentsi omab ning kui töökas ta otsustab olla. Vähem oluline pole ka erakonna programm ja maailmavaade.

Kuigi keegi meist pole perfektne, saame teha teadliku valiku ilma valimisnännita ning soovi korral ka oma saadikuga järgmise nelja aasta jooksul kontakteeruda/kohtuda.

Valimised on iga kodaniku kohustus, mis on Eestis eriti lihtsaks tehtud e-valimiste näol. E-valida saad siin.

Soovin kõigile kaalutetud valikuid!

A.K.