Minu beebiootuslugu on üsna personaalne lugu, mida jagada. Ometi otsustasin võtta julguse kokku ja seda teha, et äkki keegi saaks lohutust või tuge.
2017. aastal mina ja mu abikaasa hakkasime mõtlema, et äkki oleme valmis saama vanemateks. Olime kevadel Balil ning palusime sellele küsimusele vastuse saamiseks märke, mis kinnitaksid seda tunnet või lükkaksid ümber.
Esmalt saime uudise, et minu abikaasa õde on lapseootel! Olime selle uudise üle kahtlemata ülimalt õnnelikud. Hakkasin oma abikaasat onuks hüüdma jne. Mu abikaasa hakkas aga tundma veidi ajalist survet, sest tema õde on temast 7 aastat noorem! Kas see oli märk? Ei tea.
Teiseks leidis huvitav juhtum aset laevareisil ühelt saarelt teisele. Me sisenesime laevale, mis oli täiesti ülerahvastatud. Näis, et pole ühtegi istekohta, kui äkki nägime kuskil keskel kahte viimast vaba kohta. Kiirustasime nende kohtadeni ja istusime maha. Täpselt meie ees istus üks armas paar, kellel oli väike laps süles. See väike poiss vaatas mind sügavalt, aga ka veidi kavalalt oma suurte pruunide silmadega. Samuti kinkis mulle oma ilusa naeratuse, mis läks üle edvistamiseks. Ma ei saanud aru, miks ta mind niimoodi jõllitab. Meil oli kuidagi hea side. Tema vanematel hakkas lausa piinlik, mistõttu nad püüdsid teda kuidagi ohjata. Küllap meil kõigil on ju tulnud ette selliseid olukordi? Alles siis jõudis minu tähelepanu rohkem poisi vanemateni. Siiski mul võttis aega, et mõista ja märgata. Poisi isal oli kaela tagaküljel, põhimõtteliselt minu nina all nähtaval tatoveering – mitte mingi keeruline sümbol, vaid puhas selge kristlik rist. Kuna minu Jumal on Jeesus, siis taipasin, et see ongi vist selge vastus meie palvetele?
Kolmas huvitav märk leidis aset reisi lõpus Bali lennujaamas. Mulle helistati ja pakuti rolli reklaamklipis. Tegemist oli rolliga, mida pole mulle mitte kunagi varem pakutud. Üllatus-üllatus: pakuti rasedat emarolli ultrahelikeskuse kliinikus! Minult veel küsiti: “Kas see teema on mulle okei?” Mõtlesin, et hea küll, nüüd ma küll olen saanud piisavalt märke ja leidnud kinnitust oma tunnetele ning vastasin: “Jah, mulle väga meeldib see teema!” Eestis toimusid võtted Dr. Shoisi Loote Ultraheliskriiningu Keskuses – saime oma esimese kogemuse ultraheliuuringuga. Kui lõpetasime võtted, siis ütles Dr. Shois väga kavalalt silma pilgutades: “Kohtumiseni!”
Reklaam on nähtav siin: https://www.ultraheli.ee/et/
Ma hakkasin oma elu muutma isegi veel tervislikumaks kui enne – ma ei värvinud enam üldse oma juukseid, püüdsin kasutada vaid puhast looduskosmeetikat jne. Samuti olin selleks ajaks lõpetanud hormonaalsete pillide võtmise. Olin aastaid arvanud, et need leevendavad minu menstruaalvalusid, mistõttu polnud varem julgenud neist loobuda. Samas tundsin ammu, et ma ei taha sisse süüa midagi niivõrd sünteetilist ja ebaloomulikku. Õnneks avastasin enda jaoks Daysy fertiilsusmonitori. Ma siiralt soovitan seda kõigile naistele, kes hoolivad enda tervisest ja keskkonnast. On uuritud ja tõestatud, et hormonaalsed ained ei kahjusta mitte ainult naiste tervist, vaid ka looduskeskkonda. Näiteks ühe mu noore tuttava trombi põhjuseks määrati hormonaalsed pillid. Samuti, kalad on hakanud vahetama sugu nende ainete tagajärjel!
Daysy on küll pisut kallis, kuid uskuge mind – investeering meie kõige kallimasse varasse ehk tervisesse on midagi hindamatut! Seda saab kasutada terve elu, kui just vahepeal uuemat mudelit ei soovi hankida.
Daysy on viljakusmonitor, mis kasutab loomulikku pereplaneerimise meetodit. Monitor jälgib ja õpib tundma naise menstruaaltsüklit ning näitab 99.3% täpsusega, kas fertiilsust päevade kaupa. Meetod on täiesti loomulik ja kõrvalmõjudeta. Ise otsustad, kas soovid rasedusest hoiduda või mitte. Iga hommik enne voodist tõusmist tuleb keele alt mõõta basaaltemperatuuri ning salvestada seadmesse. Seade on omakorda ühendatud mobiilirakendusega. (Daysy, 2018).
Aeg kulges vahepeal kiirelt edasi ning olin palju mõtisklenud selle elumuutuse üle. Olin tasapisi samm-sammult vaimselt valmistumas.
Seega augusti alguses sain kodus testile positiivse tulemuse! Olles seda kõike planeerinud, teadsin, et millalgi varsti see juhtub, kuid ei teadnud, et see nii ruttu saab võimalikuks! Meile oli antud suur kingitus. Kui mu abikaasa hommikul pärast mind üles ärkas, siis olin sõnatu ja panin mängima lihtsalt Coldplay “Magic” loo.
OLIME VÄGA ÕNNELIKUD JA TÄNULIKUD! ❤❤❤
Aga alles siis kogu “lõbu” algas…
ESIMENE TRIMESTER (0-16 nädalat) – väga raske aeg
Kui saaksin seda perioodi ühe sõnaga kirjeldada, siis see oleks “KOHUTAV”. Alguses tundsin küll, et midagi on teisti, aga see ei olnud ebameeldiv, aga kui 6. nädal algas.. oh õudust! Ma ei oodanud sellist enesetunnet! Sümptomid olid nii halvad, et ma tundsin reaalselt, et hakkan surema. Siin mõned põhilised sümptomid, mille all vaevlesin:
- lõputu iiveldus – mitte vaid hommikuti, vaid ikka korralikult terve päeva!
- peavalud
- üldine nõrkustunne – suutsin vaid päev läbi lebada
- isu langus – ei suutnud midagi süüa isegi, kui olin näljane
- tohutu väsimus – pole kunagi nii väsinud olnud!
- oksendamine – see takistas rasedusvitamiinide võtmist
- kõrgenenud lõhnataju – ma ei kujutanud ette, et see võib nii ebameeldiv olla, kui kõik lõhnad ajavad südame pahaks; ma ei suutnud isegi avada külmikut ega prügikasti, isegi kui need olid ülimalt puhtad, samuti ajas südame pahaks igasugune grill ja röst (lihad, leib jne).
- näonaha järsk halvenemine – kuigi hooldasin näonahka hoolikalt, siis hormoonid lihtsalt tegid mu näost täpiliseks 🙂
Iga päev ma lootsin, et järgmine päev on kergem.. aga ei olnud! 🙁
Tavaliselt, halvad sümptomid kaovad 12. nädala paiku. Ootasin seda nädalat pikisilmi, kuid pidin pettuma – kõik jätkus sama ebameeldivalt ning kestis kuskil 16-17. nädalani! Õnneks ma sain teha kodust kaugtööd pea terve aja sellest perioodist. Siiski kannatasin paar nädalat ka tööl olles, kuigi siis oli olukord leebem – iiveldus ja muu jama tekkis kuskil kl 16:00 paiku, kui tööpäeva lõpuni polnud palju jäänud. Pärast seda sai koju piinlema minna 🙂
Päris keeruline on hoida rasedust saladuses, kui enesetunne on niivõrd kohutav. Pidin kõigile valetama ja näitlema, nagu mul oleks hea olla. Tühistasin kõik projektid, kohtumised, sündmused augustis ja septembris, sest ma ei saanud lihtsalt mitte midagi teha ega kuskile minna sellises olekus. Kokkuvõttes oli see periood ääretult raske, ma ei soovi mitte kellelegi sellist piinlemist kogeda!
TEINE TRIMESTER (16-28 nädalad) – üldiselt hea aeg mitmete raskustega
Teine trimester on tavaliselt kõigil rasedatel parim aeg. Seega tundsin minagi end lõpuks inimlikult ja jubedad sümptomid hakkasid kaduma. Kahjuks, ma pingutasin tööl üle. Üldiselt oli sügis kuidagi erakordselt kiire aeg tööl ning ühel laupäeval korraldasin rahvusvahelist konverentsi 200-le inimesele. Ettevalmistus oli üsna keeruline ning ka toimumispäev oli täis palju ringi jooksmist ja igasugu huvitavate murede lahendamist. Andsin endast parima või kahjuks vist liiga palju. Mitu korda jooksin ka õue ilma jakita, tegemist oli üsna jaheda sügispäevaga. Pole ime, et õhtul tundsin end üleväsinuna ja kukkusin täiesti siruli. Ühelt poolt oli tore, et varasemad sümptomid kadusid, kuid selle asemel jäin väga haigeks lausa kolmeks nädalaks! Pole ime, et haigestusin – pingutasin tööga üle; ma ei saanud tervislikult toituda ning üleüldse immuunsussüsteem langeb raseduse ajal. Üks mu kolleegidest väitis, et vastupidiselt organism just tugevneb. Ma küsisin seda artilt järgi ning sain kinnituse, et ma ei eksinud.
Oktoobri lõpus otsustasime minna puhkusele, et immuunsust D-vitamiiniga turgutada. Seega läksime Küprosele. Kuigi seal polnud väga soe oktoobri lõpus/novembri alguses, siis ikkagi see D-vitamiin ja stressivaba keskkond ravis mind kiiresti terveks!
Teise trimestri üks tipphetki oli kahtlemata ultraheliuuring, mil soovi korral saab ka beebi soo teada. Palusin arstil salaja paberile soo kirjutada, et saaksime koos abikaasaga hiljem koos seda vaadata ja emotsioonid vallandada. Läksime restorani ja ma avasin paberi esimesena. “POISS” seisis seal kirjas! Olin väga õnnelik, sest olin ka unes eelnevalt näinud, et tuleb poiss 🙂 Ulatasin paberi abikaasale vaatamiseks ning ta reageeris võidukalt “Jess!”
Elasin üsna normaalset elu novembris-detsembris, aga aasta lõpp ehk teise trimestri lõpp oli vaimselt väga keeruline aeg. Üks päev enne Jõule kaotasin oma kalli vanaisa. Olin alguses isegi üllatavalt rahulik ning püüdsin olla emale ja vanaemale toeks. Püüdsin olla tugev, et kaitsta oma beebit. Siiski kaotasin paaril korral selle rahu. Matusepäev oli kahtlemata 2017. aasta halvim päev. Alguses ma ei suutnud isegi matusetalitusele minna, hoidsin distantsi, sest olin šokis, kui nägin kaugelt kuidas mu vanaisa kirst kirikusse toodi. Seejärel võtsin end kokku, et ikkagi viimast korda teda näha ja hüvasti jätta. Ta oli kahtlemata kõige armsam vanaisa, üks eriline hing.
Kahjuks ta lahkus 3 kuud enne esimese lapselapselapse nägemist. Siiski, olin väga õnnelik, et sain enne veel teatada talle uudist. Kuigi ta oli väga haige ja ei saanud väga rääkida, siis ta naeratas selle uudise peale 🙂
Kahjuks saime selle matusepäeva lõpus teada ka teisest halvast uudisest – teisel lähedasel avastati keeruline haigus. Seega pidime sellega tegelema mitmeid nädalaid. Olin vaimselt üsna laastatud teise trimestri lõpuks – need läbielamised kurnasid tugevalt.
Üldiselt olid mul teisel trimestril järgmised sümptomid:
- väsimus päeva teises pooles (teise trimestri alguses)
- mõnel päeval ei tundnud oma jalgu ja ei saanud hästi kõndida (probleemid leevenesid tänu kiropraktikule)
- igasugused seljavalud said alguse
- tugev närvivalu rinnus – töötasin jälle liiga palju tunde järjest puhkamata, tundsin rinnus teravat valu ning läksin isegi haiglasse; lõppkokkuvõttes aitas puhkamine, lõõgastumine ja rohkem und
KOLMAS TRIMESTER (29-40. nädal) – viimane pingutus
Veidi kartsin seda perioodi, sest paljud rääkisid, et suur väsimus ja nõrkus tuleb tagasi. Üllatavalt tundsin end hästi! Mõtlesin, et see on õiglane minu jaoks, veidigi tasakaalustab esimest trimestrit 🙂
Me külastasime ka erakliinikut, muidugi Dr. Shoisi kliinikut, kes meid alles kevadel kavalalt ära saatis silma pilgutades ja lausudes: “Kohtumiseni!” Tahtsime veel viimast korda näha ultrahelipilti ja veenduda, et beebiga on kõik endiselt korras. Selgus, et beebil on kõik väga hästi. Saime temast 3D värvilise pildi ning suureks üllatuseks oli ta hoopis minu moodi! 🙂 Kui ta lõpuks sünnib, siis on huvitav muidugi võrrelda teda selle pildiga. Kui täpne pilt sel hetkel üldse olI?
Veebruari alguses lahkusin ka töölt. Alguses oli kurb jätta maha need kolleegid ja sõbrad, kuid hiljem sain aru, et oli õige aeg lahkuda. Mul oli vaja üha enam und ja aega keskendumaks uuele elule. Seega ma võtsin üha enam loenguid ja rasedatele mõeldud treeninguid. Mõned ütlesid mulle veel, et vara ei tasu koju minna, sest muidu hakkab igav. Ma võin garanteerida, et mul pole kordagi igav hakanud. Ja ma ei kasuta kodus televiisorit, ei vaata sarju, ega tegele niisama laisklemisega.
Viimase tööpäeva piltidelt võib aga näha, et olin siis juba üsna unise ilmega. Seega oli viimane aeg lahkuda.
Nädal hiljem tehti mulle ka üllatuspidu sõprade poolt! Ühel laupäeval läksime Taneliga välja lõunatama, kui tagasi koju jõudsime ja ukse avasin, siis sain suure üllatuse osaliseks. Olin kuskil 5 minutit šokis, sest ma tõesti ei oodanud seda. Tuba oli kaunistatud, neil olid mulle imearmsad kingid ja nad olid teinud imemaitsvaid vegetaarseid roogasid. Nii armas. Olin väga õnnelik. Läbisin edukalt ka beebi mähkmise väljakutse, sest meie 2-kuune naaber Benjamin oli lihtsalt suurepärane modell, kes ei hakanud isegi mitte nutma 🙂
Kolmanda trimestri sümptomid olid järgnevad:
- alaselja valu liiga kaua seistes või istudes
- vahepeal suurenenud hapniku vajadus
- sagenenud vajadus põit tühjendada 🙂
- aeg- ajalt jalanärvi valu, kui beebi närvile pihta läheb
Kõige tähtsam on see, et beebil läheb väga hästi ja ta on väga tugev ja aktiivne. Selline tunne nagu ta oleks enda arvates jõusaalis jalamuskleid treenimas.
Igatahes võin öelda, et tegemist on kõige sürreaalsema kogemusega mu elus. Jumal on planeerinud kõik nii täpselt ja imeliselt.
Jaga ka oma beebiootuse lugu! Iga lugu on unikaalne ja omamoodi huvitav teekond.